Peeter Suure Sadama koosseisu ei olnud esialgu (1911) kavandatud vesilennukite sadamat. 1916. aastal kuulutati vlja vistlus vesilennukite angaaride projekteerimiseks uue sjasadama idaossa. Vistlusel osales 11 ehitusfirmat. Nende hulgast valiti vlja nii projekteerijaks kui ka ehitajaks Taani firma Christiani & Nielsen, kellel oli esindus ka Petrogradis.[1]
Hoone koosneb phiosas 24 raudbetoonpostist ja 12 raudbetoondiagonaalist, mida katab kolm kaksikkverat kuplikujulist raudbetoonkoorikut ning seitse silindrikujulist raudbetoonkoorikut.[2] Kooriku paksus harjal oli 8 sentimeetrit, tugede juures 12 sentimeetrit.[3] Angaari phiplaan on 109 36 meetrit ning kuplite keskel asuv valguslatern on lbimduga ligikaudu 10 meetrit.[1]
Nii suuremahuline raudbetoonist konstruktsioon on mrkimisvrne nii ehitusteaduslikus kui ka -tehnilises mttes. Angaari katab konstruktsiooniajaloo seisukohalt vrtuslik ja unikaalne huke raudbetoonist koorik, mis on loodud ajal, mil polnud veel pdevat teooriat koorikute arvutamiseks.[6] See kuulub maailma kige varasemate raudbetoonkoorikute hulka.[1][7]
Tallinna vesilennukite angaariga analoogilisi konstruktsioone hakati mujal maailmas laiemalt rajama alles 1930. aastatel, see tegevus hoogustus aga 1950. aastatel, kui koorikute teooria ja arvutusmeetodid olid juba suures osas vlja kujunenud.[2]
Vesilennukite angaari restaureerimisprojekti koostasid 2009. aastal Tallinna Tehnikalikooli professor Karl iger ja aasta varem vanade raudbetoontarindite restaureerimise alal doktorikraadi saanud Heiki Onton.[8] 2010. aastal hakkas Nordecon Ehitus angaari restaureerima, projekti esialgne maksumus oli 111 miljonit krooni. Selliseid suuri koorikehitisi ei ole seni restaureeritud ei Eestis ega ka lhiriikides.[9] Mais 2011 ksis Meremuuseum riigilt tiendavalt 2,3 miljonit eurot. Restaureerimine lppes 2011. aasta novembris.[10]