kui ma nüüd õigesti aru sain (ilmselt muidugi ei saanud — palun parandada), siis see on ju täiesti hiilgav idee. meil on romaan, kus on ametlikud tegelased (nastja filippovna ja filipp n) ja ebaametlikud, varjatud vms, ütleme nt viidalepp. kui nastja filippovna abiellub filipp n-iga, siis selle tegelik, varjatud, salajane jne/vms tähendus on "viidalepp avastab, siseneb vms passenjuki dimensiooni" — ning mõistagi ka vastupidi (kui viidalepp satub passenjuki dimensiooni, siis jne). pealtnäha tavalise, st ametliku teksti all toimub kogu aeg mingi ebaametlik või -püha pungitus — viidalepp teeb või kogeb seda ja toda — vb isegi ilma et keegi — peale kõige tähelepanuväärsemate, st arusaamatumate lugejate sellest kunagi midagi teada või aru saaks. saab ka teisiti. nt on romaanis mingi hermeetiline sektsioon, kus märatseb viidalepp — ilma et keegi sellest mudu kui läbi eriliselt paksu udu aru saaks —, misjärel (või künajuures) romaan oma tavapärases — st ametlikus — võtmes ja rütmis jätkub. need 2 liini — ametlik ja mitteametlik — võivad kulgeda paralleelselt või kuidagi — nagu juba öeldud, varjatult — põimuda: nt ametlik mõjutab mitteametlikku ja/või vastupidi; — või on mingi kood (nt tähenduslik on ainult iga 44. sõna), mille alusel mitteametlikku, "tegelikku" vms versiooni lugeda saab. neid võimalusi on piiritult, künajuures need kõik annavad romaanile (kui sellisele) täiesti uue (ja vb isegi enneolematu) perspektiivi, taseme ja hoo. kas midagi sellist kusagil tehtud on, ma ei tea, aga ilmselt muidugi on (kuna ma — iseenesest, ja kahetsusväärsel kombel — eriti üldse midagi ei tea). kui aga pole, siis võiks, tuleks jne teha — kusjuures seda võiks (õigemini peaks) tegema ükskõik kes, st sõna otseses mõttes igaüks (ja miks mitte ka kogu aeg). tegelikult, kui pisut järele mõelda, siis juba ainuüksi fakt, et ma sellest midagi ei tea, tõestab, et seda — silmnähtava eduga, nii et vb (peagu) keegi sellest midagi ei tea — tehtud on