Jõulukuu lugu
Chippy
See juhtus jõulukuu esimesel hommikul.
Laps oli juba ärganud ning tõtanud akna juurde et vaadata, kas
päkapikk tal ka sel aastal öösiti külas käib. Tõepoolest - õhtul
aknalauale asetatud sussi sisse oli öö jooksul ilmunud suur komm. Laps sõi
selle kohe ära. Siis märkas ta isa sussi. Suur veidi rebenenud kannaga
tuhvel oli samuti aknalauale tõstetud ning selle sisse oli torgatud liitrine
viinapudel.
Laps ei imestanud sugugi, et päkapikk ka tema ammu lapseeast väljas
isa niimoodi heldelt meeles peab. Miks mitte? Ka jõuluvana toob kinke
kõigile. Laps läks vanemate voodi juurde ja asus isa äratama.
"Tõuse üles, sul on sussi sees pudel," teatas ta.
Isa paotas uniselt silmi. "Noh, mis päkapikk sulle tõi?" küsis ta.
"Kommi," vastas laps. "Aga sulle tõi pudeli. Tule, võta ära."
"Mis pudeli?" ei saanud isa aru. "Tõi mulle pudeli? Mis jutt see on?
Ka ema oli ärganud ja istuli tõusnud. Ta kiikas aknalaua poole. "Ongi
pudel!" ütles ta. "Küll sa oled lapsik!" Isa ajas end ägades püsti ja
põrnitses jahmunult oma pilgeni täis tuhvlit. Viinapudelit ära tundes muigas
ta lõbusalt. "Noh, aitäh päkapikule!" lausus ta ning püüdis emale musi anda.
Aga ema tõmbus kõrvale.
"Hakkavad need vanad naljad jälle peale?" küsis ta pahural sosinal.
"Ostnud endale siis poolik, kui muidu ei saa, aga terve liitri!"
"Ma mõtlesin, et sina panid selle mulle sussi sisse," sosistas isa
vastu ja oli imestunud näoga.
"Ära mängi lolli!" nähvas ema ning ronis pahaselt voodist välja.
Rohkem sel päeval salapärasest viinastjuttu ei tehtud, aga kui laps õhtul
taas oma sussikest aknalauale seadis, urises ema kurjalt isa kõrva
juures:"Kas sul on homme hommikuks ka viinapudel ostetud?" “Kallis inimene,
saa aru..." hakkas isa seletama, aga ema ei kuulanud teda. Torganud salaja
lapse sussi sisse paki küpsiseid, rullus ta vihaselt vatiteki sisse nagu
pelmeen. Hommikul ärkas isa selle peale et tema voodi ees seisis laps ja
kõneles: Ärka ülesja võta oma viin tuhvlist välja.
Aga minule tõi päkapikk küpsised!" "Päris napakas! “ nuuksus ema padja
sisse,
samal ajal kui isa õnnetu näoga, aluspüksid lontis ja viinapudel peos, voodi
kõrval seisis.
"On sul tõesti nii palju raha, et iga päev liitrite kaupa viina osta?
Võiksid parem midagi lapsele muretseda, vana joodik niisugune! Et see viin
sulle kurku kinni jääks!" "Mina pole seda ostnud!" õigustas end isa. "Mina
ei tahagi seda
viina! Tahad, ma valan selle kraanikausist alla?" "Ah nii jõukas mees oled,
et loputad selge viinaga torustikku!"õiendas ema sängist. "Kas hakkad varsti
shampusevanne ka võtma?" "Päkapikk vist tõi mulle..." pomises surmõnnetu
isa, aga ema üksnes
sülitas sellise jutu peale. Järgmisel ööl ei julgenud isa magada. Ta lebas
tasakesi ja valvas
akent. Mõlemad sussid oli ta padja alla peitnud, et päkapikk neid kätte ei
saaks. Kuid vastu hommikut vajusid tema väsinud silmad siiski kinni ja
koidikuvalgus paljastas sedapuhku varakult ärganud emale halastamatus
selguses aknalaua, kus tagasihoidlikku piparkooki sisaldava lapse
sussikese kõrval laiutas isa tuhvel koos kaheliitrise "Hennessy"
konjakiga. Isa ärkas ema röökimise peale. Ta kobas peaalust - üks suss oli
kadunud. "Lurjus!" karjus ema. "Sa oled kogu oma palga maha joonud! See
maksab ju oma tuhat krooni! Küll võib üks inimene alatu olla! Vihkan sind!
Vihkan!" Ja ema avas õhuakna ning virutas kalli pudeli alla sillutisele.
Isa tõusis ja pesi aeglaselt hambaid nagu surmamõistetu. Ta ei
söandanud end õieti sirgugi ajada, kõndis küürus ja vedas jalgu järel.
Mõistmata, kust niisugnne õnnetus talle kaela on sadanud, võpatas ta
alati, kui ema suud paotas, ja tõmbus kössi - hoopi oodates. Ta tundis
südames pisteid ja tema käed värisesid. Mitu korda üritas ta ema ette
põlvili langeda ja nuttes vanduda, et tema ei tea millestki midagi ja kõik
need hommikused kingitused on tema jaoks vaid nagu kohutav, piinav
unenägu. Kuid ema astus temast üle kui koerast.
Järgmisel hommikul leidis isa aknalaualt puhtast kullast lipsunõela,
päev hiljem hinnalise käekella ja seejärel tohutu rubiiniga sõrmuse. Ema
lakkas isaga sootuks kõnelemast ja pidas teda vaimuhaigeks, kes on pangast
laenu võtnud ja nüüd hullumeelses pillamiskires raha sirgeks lööb. Kõik
saadud väärtasjad müüs ema maha, et kindlustada oma lesepõlve siis, kui
võlausaldajad isale järele tulevad ning ta ära viivad. Isal läksid juuksed
oimukohtadelt halliks. Siis saabus järjekordne hommik. Isa ei peitnud enam
susse, ta
teadis, et see on mõttetu, hinnaliste kingituste voolu oli võimatu
peatada. Talvine päike tõusis, ema ja laps magasid veel. Isa ajas end
ettevaatlikult põrandalt püsti. (Voodis ei maganud ta enam ammu, ema ei
lubanud.) Ta läks akna juurde ja võttis oma sussist välja kuldse korgiga
parfüümi. Selle all oli mingi kiri. Isa avas selle ja, sättinud prillid
ninale, luges: "Viimaks võtan julguse kokku ja pöördun Teie poole, et
öelda - ma
armastan Teid. Meeletult, kirglikult, pööraselt... Olen Teie järele hull.
Armusin Teisse otsekohe, kui Teid esimest korda nägin. Kas Te üldse
kujutate ette, kui kaunis Te olete magades? Ma seisin lummatult, pidasin
hinge kinni, kuid kui Te teaksite, mis toimus minu südames! Veel praegugi
näen silmi sulgedes enda ees Teie suikuvat, nõtket tiigrikeha. Oleksin
tahtnud Teid suudelda, puistata Teie säärtele tuhksuhkrut ja rosinaid...
Mu ihaldusväärseim suhkrupoisu! Teadke, et olen Teie heaks kõigeks valmis.
Mu arm, mu ainus! Mu elu
suurim aare, päikesest kullatud hellake! Mu käed värisevad Teile
kirjutades - nii piinav on mind vallanud saatuslik kirg. Ah, kui ma vaid
võiksin loota, et Te mindki lahke pilguga vaatate! Ma vist hulluksin
õnnest! Kuid ma ei tea, kas Teile üldse meeldivad päkapikud. Palun, ärge
otsustage kiirustades! Teie põlgus tapaks mu. Ma olen Teie heaks kõigeks
valmis. Tahate, ma ajan habeme maha, tahate, ma riietun naiseks, ma ei löö
millegi ees risti ette. Saage ainult minu omaks! Mu kullake, mu inglike,mu
parim..." Alla oli kirjutatud - "Päkapikk Pepe". Lisatud oli ka Pepe foto.
Selle pealt vaatas vastu tugev, lihaseline
pöialpoiss, hoolikalt patsikestesse põimitud ruuge habemega. Päkapikk
kandis tihedalt liibuvaid mustast nahast pükse ja tema silmad olid
helesinised ning nukralt niisked. Isa istus voodile. Ema liigutas end unes
ja ohkas. Kiiresti libistas isa päkapiku kirja ning foto oma särgi alla. Ei,
ema ei pea seda nägema,
kindlasti mitte! Isa tundis, kuidas tema süda vastu lõhnastatud kirjapaberit
tuksub. Käes oli alles teine advent.