Tobe müüt hundikoerast?
Urmas Sander
Räägitakse, et SLK on muidu igati tore koer, aga tal on üks suur puudus -
vere lõhna või maitset tundes võib enesekontrolli kaotada ja isegi oma
pereliikmetele häda teha. On see nüüd siis tõesti nii või on tegemist
müüdiga? Olen seda siiani ikka mingiks tobedaks ja alusetuks uskumuseks
pidanud, kuid kui taolisi jutte kuulda siit ja sealt... hakka või kahtlema.
No jahikoertest rääkides sellist asja ei ole, et veremaiste nüüd koera
psühhikale nii mõjuks, et võimupiirid, õigemini karja hierarhija piirid
hajuksid. Vigase ja verise mestlooma ülelaskimseks tuleb koer ikka kinni
krabada (suures möllus ja kisas võib sõnadest vahel väheks jääda) ja koer
tiba eemale tirida. Kuid peremees kui "karja juht" jääb karja juhiks ja oma
pere liikmeid ei puututa, mitte mitte kunagi.
Aga hundikoera puhul? Lähevad koerad purema ja SLK peremehed vaatavad, et
mitte oma koerale ette jääda? Ja ometi on just saksa lambakoerad politseis,
sõjaväes jne põhitegijad. Kuidas nende hundikoerte ja veremaitsetega siis
lood ikkagi on?
Urmas
0tt 0jamaa
--------------------------8<---------------------------------
>
> Aga hundikoera puhul? Lähevad koerad purema ja SLK peremehed vaatavad, et
> mitte oma koerale ette jääda? Ja ometi on just saksa lambakoerad politseis,
> sõjaväes jne põhitegijad. Kuidas nende hundikoerte ja veremaitsetega siis
> lood ikkagi on?
>
Rahvajutte koerte kohta on teisigi - et tumeda suulaega koerad on kurjad
ja buldogil tekib lõuakramp ja taide põhitoiduseks on koer. Või et SLK
on robotkoer. Seda viimast rahvajuttu usun ma ise ka.
Aga veremaitse - miks peaks koer minetama oma geneetilise iseärasuse,
misläbi hundist sai koer, mingi lihasuutäie pärast? Ja just SLK?
Saarloos või voltšak, need võiksid olla ettearvamatud mingis
situatsioonis. Aga nad pole ka päris koerad.
Koertekaklus on aga selline, et mul endal on ka vasaku käe sõrmed tiba
kanged. Mu oma koerake tegi. Vist. Tont seal möllus aru sai, kes mu käe
küljes rippus. Vahet pole. Mitte ühegi kandi pealt vaadatuna.
0tt
Tõnis
news:43378...@news.estpak.ee...
> Või et SLK on robotkoer. Seda viimast rahvajuttu usun ma ise ka.
Milles robotlikkus avaldub?
Tõnis
news:43370...@news.estpak.ee...
>
> Räägitakse, et SLK on muidu igati tore koer, aga tal on üks suur puudus -
> vere lõhna või maitset tundes võib enesekontrolli kaotada ja isegi oma
> pereliikmetele häda teha. On see nüüd siis tõesti nii või on tegemist
Lõhna puhul see ei kehti kindlasti, testitud iseenda verega. Ja vaevalt et
ka maitse puhul. Värske liha ei tekita rohkem emotsioone, kui maitsev
tehiskont. Jooksuajal lakuvad emased penid iseenda verd ja ei lähe hulluks
;) Kui penide kisma läheb nahatükkide lahtirebimiseni, on iga peni raskelt
juhitav, kuid peremehele ei tule ikkagi kallale. Kahtlustan et selline
folkloor on tekkinud slk koleerilisest iseloomust, mitte et ta loomupäraselt
murdja oleks.
T.
0tt 0jamaa
-----------8<----------
Kui penide kisma läheb nahatükkide lahtirebimiseni, on iga peni raskelt
> juhitav, kuid peremehele ei tule ikkagi kallale.
-----------8<----------
Tuleb ikka. OK, mitte teadlikult, aga kui hammustuse teele ette jääd,
pole vahet.
0tt
0tt 0jamaa
>
> Milles robotlikkus avaldub?
>
>
Robotlikkusena käsitletakse seda, et SLK on väheseid koeratõuge, kellele
käsutäitmine on olulisem kui enesealalhoiuinstinkt, sõnaga, käsu all
läheb ta ka surma. Kaasnev väide on selline, et aretamisega
käsutäitmisele on pärsitud iseseisev mõtlemine ja otsuste vastuvõtmine
kätteõpitud situatsioonidest erinevatel juhtudel.
0tt
Tõnis
news:4337f145$1...@news.estpak.ee...
> Tuleb ikka. OK, mitte teadlikult, aga kui hammustuse teele ette jääd,
> pole vahet.
SLK-d sitsima õpetada, aga suurele koerale see ei meeldi. Saab hakkama küll,
kuid vahest haarab otse maiusest (sõrmedest). Sõrmedest ta meelega ei võta,
ikka kogemata. Ja kui maiust pole või kui hoida maiust madalal, ei sitsi ta
eluilmastki, vaid põrnitseb otsa. Õunasüdamikku võtab ta eriti
ettevaatlikult, justnagu kompab sõrme ja õuna piiri ja alles sikutab.
Paap Neemelaid
peremehe 3 koera kaklemas) - peremeest oli vaja õmmelda, laikad läksid
järgmisel päeval siledatena näitusele, jube kõva nahk ja pealuu neil
loomadel, 3 koera lahutamiseks tuli üks uimaseks lüüa, siis sai 2 lahku
tirida...
_
paap
0tt 0jamaa
---------------8<-------------------
>
> See võib juhtuda ka lõbusas mänguhoos või maiusega õrritades.
See pole päris see ... kisma on ikka tõsine asi.
Enda bokseriga mängisime vanast' ikka võitlust esimese vereni. Mina
üritasin tal rusikaga koonu tabada ja tema minu käsivarsi haarata. Kui
suust või käest veri väljas, ütlesin stopp! ja võitlus peatus poole
hüppe pealt. Nüüd ei viitsi enam selliseid kutsikatempe teha.
Ega ma ei tea, mis oleks juhtunud, kui ma äkki polnuks võimeline stop
ütlema.
Kord jalutades leidis ta pesast kukkunud varesepoja. Mõtlesin, et nüüd
tuleb krõmps ja lõnksti, aga tema hakkas hoopis varest lakkuma. Asi
lõppes sellega, et bokserilt nõuti häälekalt süüa ja ma otsustasin
minekut teha, enne kui häbistamine veel suuremaks paisub.
Niipalju vere maitsest.
0tt
P.S. Aga siilid talle meeldivad. Neid on nii lahe suhu võtta ja mööda
aeda ringi joosta. Pärast on suu katki aga mis siis.
0.
T
>
> P.S. Aga siilid talle meeldivad. Neid on nii lahe suhu võtta ja mööda
aeda
> ringi joosta. Pärast on suu katki aga mis siis.
Siilid teevad slk-st äratuskella, eriti kui siil avastatakse öösel kell 4.
Siis pole muud, kui hommikumantli väel õue, siil ämbrisse ja kaugele aia
taha.
Ma ei kujuta bokseri poksi hästi ette. Tõsisem näksamine on sama, nagu
oleks
haamriga piki kätt saanud.. Seepärast ma eelistangi slk-ga hoopis
maadelda.
Kui peni teatud suunas kallutada, viskab ta iseenesest kukerpalli.
--
I am using the free version of SPAMfighter for private users.
It has removed 1118 spam emails to date.
Paying users do not have this message in their emails.
Try www.SPAMfighter.com for free now!
0tt 0jamaa
>
> Ma ei kujuta bokseri poksi hästi ette. Tõsisem näksamine on sama, nagu
> oleks
> haamriga piki kätt saanud.. Seepärast ma eelistangi slk-ga hoopis
> maadelda.
Erinevalt SLK-st bokser praktiliselt kunagi ei näksa. Ta lihtsalt haarab
lõugade vahele ja kas pigistab päriselt või pigistab mängult. Meie
mängus on määrav, kummad on kiiremad - kas minu kaks kätt või tema pea
ja lõuad. Enamasti võidab tema.
Kui aga hammustamistüüpide üle edasi targutada - ma ei tunne küll SLK
ajalugu, aga nimi viitaks nagu sellele, et neid lammaste logistika
juures kasutati. Seda on aga näksates ilmselt kõige mõistlikum korraldada.
Bokseri teadaolevad eellased - bullenbeisser ja bulldog - olid
haaraja-koerad. Esimene haaras jahipidamisel sigu, põtru ja karusid,
teine härjavõitlusel pulle. Mõlema tegevuse jaoks oli vajalik kiire
tugev sügav haare ja kinnihoidmine.
Bokseri aretuseesmärk oli küll hoopis teine, aga hammustusetüüp on
baasiga kaasas.
0tt.
Urmas Sander
"0tt 0jamaa" <ojama...@mail.ee> kirjutas sõnumis news:
43380e22$1...@news.estpak.ee...
> Kord jalutades leidis ta pesast kukkunud varesepoja. Mõtlesin, et nüüd
> tuleb krõmps ja lõnksti, aga tema hakkas hoopis varest lakkuma. Asi lõppes
> sellega, et bokserilt nõuti häälekalt süüa ja ma otsustasin minekut teha,
> enne kui häbistamine veel suuremaks paisub.
>
Samuti käitus ühe linnupojaga saksa jahiterjer, kes tavaliselt üritas
kallale minna kõikidele loomadele ja lindudele, hiirtest hobuste ja
põtradeni, kaladest (nähes sillalt kala, hüppas sellele järgi) tuvide ja
luikedeni. Linnupoeg toodi heinamaalt aga hellalt huultega hoides peremehe
juurde.
Mis purevatesse koertesse puutub, siis eks ta paras julgustükk ole sinna
möllu vahele minna. Imekombel meie jahiterjer ei puutunud meie pereliikmeid
oma 13 eluaasta jooksul mitte kordagi. Imekombel. Ometigi oli temaga selles
osas üsna keeruline, et loomade suhtes oli väga agressiivne siis selliseid
olukordi tuli kahjuks ikka ette. Mäletan oma ehmatust, kui mu väikevend,
nii... 5..6-ne ehk, läks meie jahiterjeri ja SLK vahelisse kaklusse, lumi
oli verine - hundikoeral ripnesid siitsealt nahatükid ja... nii väikevend
kui jahiterjer olid imekombel terved.
Ikka imestasime isaga, et mismoodi ta jahil alati terve nahaga metsast välja
tuli, ikka ja jälle käis võitlus metssigadega, karudega, põtradega... vedas
et ta huntide otsa ei sattunud ja ikka omas kodus parematele jahimaadel läks
ja väärikalt maha maetud sai.
Hundikoera ja vere teema on nüüd selge, üks järjekordne alusetu müüt ja muud
ei midagi.
Üks teine minule natukene arusaamatu teema on koerte urisemised oma
pererahva peale. Ma ei saa päris hästi aru, kuidas selline asi
aktsepteeritav saab olla. Ikka öeldakse, et sööv koer ju ikka uriseb, see
oleks justkui mingi vabandus... Omast lapsepõlvest mäletan, kuidas väikevend
koerale kommi andes ikka ümber mõtles ja kommi koera lõugade vahelt välja
tõi ja ise ära sõi, või siis ise valesse kohta, nt vaibale, viidud kondi ära
sai võetud ja sobivamasse kohta tõstetud. Täpselt sama oli teise koeraga,
eesti hagijaga. On selline sööva koera rahulikkus ka kuidagi koeratõuga
seotud? Kumbki meie koer ei saanud vägivalda ja vitsa tunda, va mõned
vitsasaamised esimesel eluaastal ehk. Ju siis sellest piisas, et selgeks
saaks, kes on karja juht. Vähemalt saksa jahiterjerile ja eesti hagijale.
Kuid kuidas on lood teiste koratõugudega? Kui lihtne või keeruline on
urisemise ja igasuguse agressiooni omade suhtes väljajuurimine? Eks see ole
loogiline, et koerlane kui karjaloom (olgu siis karjaks teised hundid või
inimestest pererahvas) tahab võimu haarata, karja juht olla, et nälja
saabudes karja juhina ellu jääda ja toidust kõrvale tõrjumata jääda,
küttides jahti korraldada ja ise murdmises mitte osaleda, kuid oma inimesele
järgnevast positsioonist teadlik olev koer ei tohiks ju ometi mitte üheski
situatsioonis omade suhtes agressiivseks muutuda. Või kuidas?
Urmas
0tt 0jamaa
-----------------------8<-----------------
>
> Üks teine minule natukene arusaamatu teema on koerte urisemised oma
> pererahva peale.
------------------------8<---------------------
Iga inimene ei taha presidendiks saada ja iga koer karjajuhiks. Nemad on
ka isiksused oma iseärasustega. Minu bokser ei tunne mingit kadedust oma
toidukausi pärast. Naise oma on jälle ülikiivas. Tõsi, inimest
aktsepteerivad mõlemad tõrkumata. Ja üleüldse on nad absoluutselt
erinevate iseloomudega. Venna bokserikutsikas on jälle hoopis
kolmandatmoodi iseloomuga ...
Minu oma ei kannata une pealt ehmatamist, päris koledat häält võib teha
- sellist madalat rinnapõhjast urinat, mis kananaha ihule ajab. Üht last
on ta näksanud ka, kui see talle selga hüppas, ikka magamise ajal. Siis
uriseb ta, kui teda päris väikese tita hoolitsemisest eemale tõrjun. Aga
see on selline vaikne pahameeleporin.
Minu meelest on karjasuhted keerukamad kui pelgalt hierarhia ja
juht-allumine. Inimese ja koera suhe on üldse palju sügavam, kui kõrvalt
võiks paista. Koer on ju ainus kodustatud loom üldse.
0tt
Gert Markov
> kanged. Mu oma koerake tegi. Vist. Tont seal möllus aru sai, kes mu käe
> küljes rippus. Vahet pole. Mitte ühegi kandi pealt vaadatuna.
kui minu omad läksid vahepeal korduvalt järjest kaklema, õnnestus neid
lahutada ainult tänu sellele, et nad kaklesid valikuliselt. ehk vanem slk ja
puudel madistasid omavahel ja noorem slk ründas vanemat. asi lõppes
tavaliselt sellega, et puudlil olid käpad ja kere nädal aega kanged, ja ühel
sakslasel tuli käia kulmu õmblemas. Aga need naljad sai sõna otseses mõttes
neist välja pekstud.
Tuttav loomaarst lahutab oma sakslasi nii, et tirib ühe tagajalgadest ukse
vahele ja siis surub täiega ust, kuni keegi järgi annab.
Ehk kokkuvõttes, igasugu kaklemisi tuleb ennetada. Emastega on veel see
häda, et need kuradid kipuvad kaklema mitte võidu, vaid surma peale.
Isastega on selge, kui üks on pikali maas, on tavaliselt kisma läbi.
järjekordne tõestus va ussisoo kahjuks ;)
g
0tt 0jamaa
>
> Ehk kokkuvõttes, igasugu kaklemisi tuleb ennetada. Emastega on veel see
> häda, et need kuradid kipuvad kaklema mitte võidu, vaid surma peale.
Emastekarjas on veel see asi ka, et kui vana liider jääb kasvõi
printsessile alla, siis murrab kogu kari ta maha. Üheskoos.
Isastel tuleb munadest kinni võtta, siis jätavad järele. Huvitav, kas
keegi selle targa nõuande järgi talidada ka on suutnud?
0.