Nn. arengukava teemadel jm.
Vallo Kelder
(lubasin kirjutada, kui arvamusi tuleb, aga alles nüüd saan:)
Marje Tamre kirjutas:
> Lugupeetud Vallo Kelder;
>
> ERÜ juhatus on nn. raamatukogude arenduskava läbi töötanud
> ning oma
> seisukohad ja ettepanekud Kultuuriministeeriumile edastanud.
>
> Arenduskava seadis oma kümne tähtaegade punktiga lisaks kahe
> suure
> raamatukogu likvideerimisele enda ette palju laiemaid
> ülesandeid.
>
> Kahjuks ei leidnud ma Teie kirjast aga ühtki asjalikku
> ettepanekut ega
> nägemust selle nimetatud dokumendi parandamiseks.
>
> Lugupidamisega,
> Marje Tamre
> ERÜ juhatuse liige
> Concordia Ülikooli raamatukogu direktor
Minu ettepanek oligi ju sisuliselt tähelepanu juhtimine
sellele, et sellistele rumalustele, mida kahjuks niivõrd
kõrgel tasemel planeeritakse ning vägisi, iga hinna eest ja
poolsalaja läbi tahetakse viia, tuleb ikka mõistusega piir
panna. Sedavõrd selgelt silmakirjalik ja kogu
raamatukogundusest üle sõitev dokument - nagu arengukava seda
on - ei saagi kuuluda parandamisele. Selline "arengukava"
poleks tohtinud üldse arutuse alla jõuda. Kas on mõtet
tõsimeeli arutada selgelt ebapädevaid, kultuurile kahjulikke
projekte? (Kahjuks on selle paberi taga jõud, kes ei taha
avalikkuse ees tunnistada oma autorlust. Dokumendi kirjutaja
võib olla üks inimene, aga nõuandjad ja mingite hämarate
asjade ajajad varjuvad kulisside taha.)
Kui antud hetkel on eesti raamatukogunduses olukord selline,
et on kultuuri sügavamalt mitte mõistvaid juhte, kes selliste
arengukavadega kaasa lähevad, siis on olukord halb.
Raamatukogundus nagu kultuur tervikuna ei ole võrreldav
reaalteaduse ega majandusega, kus tehtud töö või tegevuse
tulemused oleksid kohe ja üheselt mõõdetavad (välja arvatud
mõni üksik töölõik) või peaks tegevusest kohe kiiret kasu
taotlema ja saama.
Kui soovitatakse, et peab raha kokku hoidma (ja võibolla ka
midagi muutma), siis minagi põhimõtteliselt ei vaidle sellele
vastu. Aga mille arvel?, kuipalju? ja mille nimel? - vaat need
on küsimused, mille peale tegelikult oleks kasulik mõtelda. Ja
mõtlejaiks-otsustajaiks oleks vaja kultuuri paremini mõistvaid
inimesi.
Raamatukogu tegelik kasu ja sügavam tähendus ühiskonnas ilmneb
näiteks praegu, kui kultuuri raskekahurvägi on oma sõna
öelnud. Seega tasub ikka üheksa korda mõelda ning vaadelda
kultuuri kui tervikut. Kahjuks aru saavad niigi ikka need
inimesed, kellele polegi vaja selgitada. Selgitada tuleb
nendele, kes aru ei saa või ei taha saada. (Nagu praegugi -
võib tekkida olukord, kus kultuuriametniku kirjakast võib olla
triiki täis, aga kujunenud olukorda tajutavat kui
ebameeldivust, töö segamist (!), mitte aga kui
kultuuriavalikkuse ja teiste mõtlevate inimeste sisulist
seisukohavõttu...)
Teine ja hullem võimalus on see, et tajutakse küll, mille peal
väljas ollakse, aga käitumise ajendiks on mingid muud
ambitsioonid (milliseid mul pole tahtmist hakata siinkohal
oletama-tuletama). Selge on see, et ükskõik, kas siis
mittearusaamine sellest, et ollakse lõhkumas olulisi
kultuurisüsteeme või ülbus raamatukogunduse suhtes - mõlemal
juhul on olukord raamatukogunduse jaoks halb.
Praegu tundub aga olukord olevat selline, et tippintelligents
on lubamatuid kavatsusi mõistnud ning seisab kultuuri ja
teaduse eest avalikult, aga kultuuriministeeriumi ametnikud ja
mõned raamatukogujuhid ajaksid justkui nagu (poolvarjatult?)
mingeid muid asju... Arusaamatu.
Siit küsimus suurele ringile: kus on tegelikult probleem?
S.t. kahtlemata on neid rohkem kui üks ja nad on, noh, ütleme,
eripalgelised, aga kas keegi sooviks mõnele neist asjalikult
osutada? Põhilisematele. Või koguni pikemalt arutleda?
Heade soovidega,
Vallo Kelder
P.S.
Nagu viimaste päevade postist näha, on list elavnenud. Ja mis
eriti rõõmustav - teateid vahetatakse juba ka puht-erialaliste
asjade üle.