Põrsad liikluses

[Urmas Sander]

Vahetevahel olen Tallinnas autoga sõites sattunud mingisugustesse ühes
suunas kulgevate mootorrataste kolonnidesse. Viimati kohtasin taolisi
ebaviisakaid hulle sel laupäeval, Viimsi kandis. Ma ei tea, kas seda listi
siin sellistel kummalistel aktsioonidel osalejad ka loevad, kuid ütleks
südamelt ära: ei ole viisakas, täiskasvanud inimesel ei sobi linnaliikluses
huligaanisteda. Ei ole kohane punase fooritulega sõita, eriti kui see
reguleerib jalakäijate ülekäigurada. Olen näinud mismoodi lubava tulega
autodevool peatub, kartuses et kambatundest äru kaotanud hullud neile alla
sõidavad. Laupäeval Viimsi ringteel üritasin ringteelt maha keerata, püüdes
tähele panna, kuivõrd see seltskond suudab ümbritsevat tajuda... no neid
sentimeetreid, mis minu auto ja ühe kohutavat lärmi tegeva kaherattalise
instrumenti vahele jäi, ei olnud vist üle kümne. Kas eeldati, et liiklus
peatub kui nemad tulevad? Miks inimesed kaotavad aru? Suures komplekside
väljaelamise hoos võiks mingi reaalsustaju siiski säilida. Kui
kaasliiklejaid läheduse pole, kellelegi närvidele ei käida ja inimene valdab
ratast, sõidetagu kuidas tahes. Ma saan aru, et liikluskorraldus lähtub
Nissan Micraga sõitvast pereemast ja ratta seljas on raske LE-ga mitte
pahuksisse minna, kuid kusagil on piir, kust üle minnes ma ei suuda enam
mootorratturit mõista.

Niiet paluksin natukene rohkem enese alalhoiuinstinkti ja viisakust
kaasliiklejate vastu.

Teine teema on need tühjaksroogitud summutid. Te sõidate kiiresti ja
jalakäija talub selle ebameedivuse ära, jõuab vaid korraks kaastunnet tunda
ja mõtleb omi mõtteid edasi, kuid väikesed lapsed... eriti veel need, kes
elavad suuremate tänavate ääres. Toa akent ei saa lahti hoida ühel põhjusel,
keegi arvab, et lärin on mõnus, roogin sõelad välja ja siis on tore... ma
saan aru kui 6 aastane poisipõnn paneb pesulõksu vastu jalgratta kodarat
lõgisema, nii vahva, või 14 aastane võtab võrril sumpsi korra küljest ära,
et kõik kuuleks kuidas tema sõidab... aga...

Parimate soovidega,
Urmas