Natura 2000
Virgo Inno
Natura alade eelkaardistamise ajal oli jupp minu maast ka nimekirjadesse
sattunud. Sai siis vallavalitsuses käidud ja öeldud, et hoidku parem heaga
eemale. Valla tasandil oldi sellega nõus.
Nüüd aga tuli tähitud kiri Keskonnaministeeriumist, kus on ikkagi öeldud, et
"maa on kuulutatud Natura 2000 hoiualaks" ning, et "Kui te n-päeva jooksul
pole kirjalikku vastust saatnud, tähendab see teie nõusolekut".
Mida ma nüüd tegema peaks? Kuhu, kellele ja mida kirjutada (saadetud kirjas
mingit vihjet ei olnud)? Millised on üldse mu seaduslikud õigused ja
võimalused nendega võitlemisel?
v
Tiit Matson
"Virgo Inno" <Virgo...@kustuta.see.siit.mail.ee> wrote in message
news:ce52l4$k2e$1...@kadri.ut.ee...
Põhimõtteliselt on vist nii, et kui sa nõusolekut ei anna, siis ei saa riik
midagi teha. Võimalik on küll sundvõõrandamine üldistes huvides, aga see on
vähetõenäoline.
Tiit Matson
Virgo Inno
vahelisest huvide konfliktist, niiet keda huvitab, peaks natuke aega varuma.
Asja juured ulatuvad 3a tagusesse sügisesse, kui me leidsime oma metsas
tormiga kõdunenud pesapuu otsast alla kukkunud "kotkapesa" (milleks me seda
tol hetkel pidasime). Munakooredki veel sees. Ka suurt musta lindu oli
sealkandis pidevalt lendamas näha. Peale konsulteerimist lähikonnas elava
ornitoloogiahuvilisega otsustasime, et kutsume kohale ka tuntud
kotkaspetsialisti U.Sellise. Hr. Sellis ütles asja olevat must-toonekure
(Ciconia nigra) pesa.
No igastahes olime me tol hetkel igavesti uhked, et meie maad selline
haruldane elajas oma kohalolekuga austab: organiseerisime talvel uue pesa
jaoks lavatsi ehitamise; pesitsusajal käisime kohast kaarega mööda jne. Lugu
jõudis väikse nupukesena isegi kohalikku maakonnalehte, kus pildil meie pere
(siis veel) naerul nägudega nimetatud puu all poseerib. Kureemanda silmis
meie ponnistused siiski piisavat heakskiitu ei leidnud ning rohkem teda
sealkandis nähtud pole.
---
Välk lõi sisse käesoleva aasta suvel, kui kohalik keskkonnateenistus teatas,
et meie maaüksus on kuulutatud Natura 2000 eelvalikualaks. Lähemal uurimisel
selgus, et põhjuseks sellesama must-toonekure pesitsuspaik.
Kuna meil oli kavatsus lähiaastatel lõplikult linnatolm jalgadelt pühkida,
hakkas huvitama milliseid tagasilööke kaitsealaga seotud piirangud
laenuvõimalustele jmt. võivad tuua. Hansapanga poolt tunnustatud
kinnisvarafirma hinnang oli kainestav - maaüksuse tagatis- ja reaalväärtuse
langus oleks vahemikus 700 000.- kuni 1 200 000.- krooni. Detailidesse
laskumata olgu öeldud, et lõpuks õnnestus siiski saavutada maaüksuse
väljaarvamine Natura 2000 valikualadest, aga juba siis anti märku, et lugu
ei ole sellega veel kaugeltki lõppenud.
Saaga jätkus hilissügisel, kui keskonnateenistusest laekus teatis
kavatsusest kaasata sama maaüksus sellega külgneva Tammiku looduskaitseala
koosseisu. Tammiku looduskaitseala eesmärk on küll taimekoosluste kaitse,
aga meile öeldi otse ja selgelt, et põhjuseks on seesama kurg. Igastahes
praeguseks on seis selline, et vahendite (või vähemalt seaduslike vahendite)
arsenal näib olevat ammendunud ning maade arvamine looduskaitsealasse näib
vältimatu. Irooniline nüanss on veel see, et mõõtmise ja maakatastrisse
kandmise käigus loobusime juba ühest maasiilust Tammiku looduskaitseala
kasuks (asendusmaa taotlemine oleks olnud ebaratsionaalne).
---
Igastahes seni olen ma seni suht siiralt uskunud, et mõistliku korralduse
korral jätkub kõrvuti elamiseks ruumi nii puul, linnul kui inimesel. Vea
tegin seal, kus unustasin veel ühe, kogu normaalset elukorraldust segi lööva
osapoole - riik! Seni olen irvitanud nende üle, kes oma tagastatud maad
metsafirmadele maha müüsid ning raha eest kartulikrõpse, autoromusid, viina
ja litse ostsid, aga tagantjärgi selgub, et targalt talitasid hoopis nemad -
said oma esivanemate vaevaga kogutud vara eest vähemalt kartulikrõpse,
autoromusid, viina ja litse, kui minule jäävad looduskaitseala
kaitse-eeskirjast tulenevad kohustused ning 40-aastase perioodiga turberaie
"rõõm" - Jeee!
Aru ma ei saa, miks on vaja rakendada looduskaitseala kaitse-eeskirja kogu
40ha maatükile, kui I kategooria kaitsealuse linnu pesitsuspaiga ümber on
niikuinii juba Loodusobjektide kaitse seadusest tulenevalt kaitsetsoon?!
Miks ei võiks maaomaniku ja riigi suhe toimida *tähtajalisel* lepingulisel
tasandil, mitte nii et üks osapooltest saab teisele täie rauaga pähe astuda,
ilma et teise huvide kaitseks mingitki kaitsemehhanismi eksisteeriks?!
Kui looduskaitse eesmärgiks on sundida inimesi maalt linna elama, siis nii
võiks öeldagi, mitte hämada mingist "kaitsest". Kelle eest "kaitstakse" minu
maad? Minu eest?!
v
PS! Et probleem on minu üksiknäitest üldisemat laadi, näitab seegi et juba
põgusa otsinguga leidsin kolm sarnast, meediakünnise ületanud näidet:
"Must-toonekure naabrimees läheb riigi vastu kohtusse"
http://www.postimees.ee/040404/esileht/siseuudised/tallinn/130759.php?
"Must-toonekurg sundis maad vahetama"
http://www.greengate.ee/index.php?page=1&id1=7013
"Oma metsa minek keelatud!"
http://www.maaleht.ee/?old_rubriik=7377
Tiit Matson
Esitan siin oma nägemuse sellest, millepärast Eesti riigi poolne
keskkonnakaitse korraldus ebainimlik on. Aga taustaks võin öelda, et olen
metsandusharidusega ja seotud erametsandusega. Seega on vaade erapoolik.
> Aru ma ei saa, miks on vaja rakendada looduskaitseala kaitse-eeskirja kogu
> 40ha maatükile, kui I kategooria kaitsealuse linnu pesitsuspaiga ümber on
> niikuinii juba Loodusobjektide kaitse seadusest tulenevalt kaitsetsoon?!
Ei olegi vaja.
> Miks ei võiks maaomaniku ja riigi suhe toimida *tähtajalisel* lepingulisel
> tasandil, mitte nii et üks osapooltest saab teisele täie rauaga pähe
> astuda, ilma et teise huvide kaitseks mingitki kaitsemehhanismi
> eksisteeriks?!
Kaitsemehhanismiks võiks olla maa või metsaomanike organisatsioonid. Ja
muidugi avalik arutelu (Niivõrd kuivõrd, sest avalikkuses on
> Kui looduskaitse eesmärgiks on sundida inimesi maalt linna elama, siis nii
> võiks öeldagi, mitte hämada mingist "kaitsest". Kelle eest "kaitstakse"
> minu maad? Minu eest?!
Jah. Terve nõukogude aja oli maa riigi oma ja keskkonna(või loodus)kaitse ei
arvestanud kuidagi maaomaniku ega kasutajaga vaid pühendus võitlemisele
riigiga. Ja ilmselt on sellestajast jäänud nendepoolne usk riigi
regulatsiooni (seadustesse). Ning teiselt poolt anti neile võim kaitseala
üle. Ja muidugi tugev rahva toetus.
Käesoleval hetkel on nii, et esiteks ei taha keskkonnakaitsjad eriti oma
võimu jagada; teiseks ei usalda nad omanikke (inimesi, kellel on neist
erinev huvi) ning samuti on neil liigne usk seadustesse.
TiitM
Teet Eomäe
-cut-
> Miks ei võiks maaomaniku ja riigi suhe toimida *tähtajalisel* lepingulisel
> tasandil, mitte nii et üks osapooltest saab teisele täie rauaga pähe astuda,
> ilma et teise huvide kaitseks mingitki kaitsemehhanismi eksisteeriks?!
>
> Kui looduskaitse eesmärgiks on sundida inimesi maalt linna elama, siis nii
> võiks öeldagi, mitte hämada mingist "kaitsest". Kelle eest "kaitstakse" minu
> maad? Minu eest?!
Mäletame, mäletame sinu kurejuttu :) Põhimõtteliselt sinu puhul ei näe
ma probleemi. Pole ju vahet seal palju su maa maksab, kui on plaanis
linnatolm jalgelt pühkida?
Kui pühkimine läbi, siis vaatad, mis suunas asja ajada... LK-alal
elamisel on ka mõned eelised, näiteks ei ehitata sulle naabrusesse
naljalt mingeid rõvedusi nagu mobiilimaste, tuulegeneraatoreid, sigalaid
ja rebasefarme-mikrorajoone...
Ps. Küllalt oluline on ka fakt, et millest need rohelised matkasellid
siis elavad, kui LK-alasid Eestis pole asja ajamiseks?
Teet.
Virgo Inno
news:41d3d4ab$1...@news.estpak.ee...
> Ning teiselt poolt anti neile võim kaitseala üle. Ja muidugi tugev rahva
> toetus.
Just, minu jaoks on juba juriidiline termin, et maale määratakse "valitseja"
üsna vastuvõetamatu. Arvasin, et peale pärisorjuse kaotamist 1819a., mis
tegi võimalikuks talude päriseksostmise, ei pea sellise nähtusega enam kokku
puutuma, et iga väiksemagi liigutuse jaoks on vaja "valitsejalt" käia luba
küsimas.
Tänu ühiskondlikele stampkujutelmadele (looduskaitse=hea; eraomand=paha) on
looduskaitsealad kujunemas omamoodi vähkkasvajaks, mille kasvu taga on
arvestatav ühiskondlik surve, aga tasakaalustav jõud ühiskonnas praktiliselt
puudub. Seda võimendab veel omakorda fenomen, mida võib tinglikult nimetada
"bürokraatia eksistentsiõigustuseks" - ametnikkond mõtestab oma olemasolu
riigilt saadud ühiskondliku tellimuse rahuldamise kaudu, olles seejuures
tihtipeale "usklikum kui paavst ise".
Kui lähikonnas hakkab selliselt kasvav looduskaitseala oma "siirdeid ajama",
tekib omamoodi kurioosne olukord, kus maaomanikul on tegelikult kõige targem
kasutada seda, mida sõjanduses nimetatakse "põletatud maa taktikaks", ehk
siis võidelda põhjuste mitte tagajärgedega, tehes oma omand
looduskaitsejõudude jaoks "mitte-huvitavaks". See aga on juba otseselt
*normaalse* looduskaitse eesmärkidega vastuolus.
> Käesoleval hetkel on nii, et esiteks ei taha keskkonnakaitsjad eriti oma
> võimu jagada; teiseks ei usalda nad omanikke (inimesi, kellel on neist
> erinev huvi) ning samuti on neil liigne usk seadustesse.
Kui esitasin sama retoorilise küsimuse: "Kelle eest minu maad kaitstakse?
Minu eest?!" ühele Harju keskkonnateenistuse ametnikule, vastas ta üsna
siiralt: "Aga maaomanike hulgas on ka selliseid, kelle eest tulebki
kaitsta". Ühesõnaga rakendatakse Eesti looduskaitses hetkel "süü
presumptsiooni" põhimõtet. Kujutan täiesti ette, kuidas mõne teistsuguse
ühiskonnakorralduse tingimustes oleks sama ametnik võimeline inimesi
trellide taha pistma lihtsalt selle pärast, et "inimeste hulgas on ka
selliseid, kes teisele noa rindu löövad".
v
Virgo Inno
news:cr0lgl$d38$1...@kadri.ut.ee...
> Pole ju vahet seal palju su maa maksab, kui on plaanis linnatolm jalgelt
> pühkida?
???
Selleks, et õnnestuks maale elama asuda, on esmalt vaja a) kohta kus elada,
koos sinna juurde kuuluvate infrastruktuuridega, b) sissetulekuallikat,
milleks maaelu tingimustes on kõige tõenäolisemalt eraettevõtlus. Mõlemi
jaoks on vaja täiesti arvestatavaid investeeringuid, mille finantseerimise
allikaks on väga suure tõenäosusega laen. Minu jaoks on *väga oluline* vahe,
kui maa väärtuse alanemisest tingituna tuleb laenutagatisega koormata 20ha
või 30ha maad. Ega maaomanik siis mingi imeelukas pole, et tema jaoks
laenuriske ei eksisteeriks! Rääkimata veel sellest, et lisatagatise nõudmine
krediteerija poolt vähendab oluliselt maaomaniku krediidivõimet, seades
piirangud edasisele majandustegevuse laiendamisele vmt.
> Kui pühkimine läbi, siis vaatad, mis suunas asja ajada...
Teistpidi on targem: suuna olen juba eelnevalt valinud ning tegevus käib,
mitte ei hakka koha peal katsetama, kas õnnestub ellu jääda.
> LK-alal elamisel on ka mõned eelised, näiteks ei ehitata sulle naabrusesse
> naljalt mingeid rõvedusi nagu mobiilimaste, tuulegeneraatoreid, sigalaid
> ja rebasefarme-mikrorajoone...
Pole märganud veel ühtki seadust, mis keelaks looduskaitseala *naabrusesse*
kasvõi nafta rafineerimisjääkide ladustamist või jäätmekäitlust
organiseerima.
Konkreetsel minu juhtumil on asja juures veel väga põnevaks nüansiks veel
see, et "kurepesa" asub ristkülikukujulise maaüksuse kagunurgas, LK piir on
veetud piki katastripiiri ning seega jääb pesast vaevalt 30m asuv ala
planeeritava LK koosseisust välja, küll aga on peetud vajalikuks kaasata LK
koosseisu sama ristküliku pea kilomeetri kaugusel asuv lääneserv! Kui ma
oleksin mingivandenõuteoreetik, kahtlustaksin arvatavasti üldse selle taga
kellegi teise majanduslikke huvisid, aga hetkel olen enda jaoks põhjendanud
selle hulga lihtsamalt - laienemist koordineerival ametkonnal oli *lihtsam*
märkida LK piir oma kaartidel piki minu katastripiiri, kui tulla kohale ning
lähtuda *tegelikust* kaitsevajadusest ja hakata katastrit veel mõtteliselt
tükeldama. Muuseas Harju keskkonnateenistuse ametnik ütles mulle eile selle
suisa välja, öeldes: "Ega meil pole ju võimalust igal pool ise kohal käia.
Praegu on KKMin meile, seoses Natura alade loomisega, andnud ülesande
vaadata üle kõik looduskaitsealad ning me menetleme neid hetkel *pakkide
viisi*".
> Ps. Küllalt oluline on ka fakt, et millest need rohelised matkasellid siis
> elavad, kui LK-alasid Eestis pole asja ajamiseks?
Ei tea suurt midagi rohelistest matkasellidest. Igastahes LK-aladelt tasub
ka neil eemale hoida, sest seal kehtestatud kaitse-eeskirjast tulenevalt
võib nende liikumine kambakesi olla piiratud või sootumaks keelatud ning nad
võivad osutuda eneselegi teadmata seaduserikkujateks. ;)
v
Tarmo
"Virgo Inno" <Virgo...@kustuta.see.siit.mail.ee> wrote in message
news:ce52l4$k2e$1...@kadri.ut.ee...
Lugesin kogu arutelu läbi ja hirm tuleb pagan peale.
Mul ka 1/3 maast Natura 2000 alade sekka arvatud. Õnneks jookseb see piir
küll täpselt metsa piirilt, kuna kaitstavad taimed (käpalised) kasvavad
niidu peal, aga jah, piiri on tõesti tõmmanud ametnik kaardi peale kuskil
laua taga kuulujuttude alusel :-)
Kaitstavaid käpalisi olen ma leidnud vaid 1/10 kogu sellest maast, mis
Natura 2000 alasse kuulub. Ülejäänud lagedal osal on põhiliselt rinnuni
angervaks. Pigem aga tuleks neid taimi kitsta mitte inimese vaid loomade
eest. Teatavasti on metssiga just see tegelane, kellele käpaliste mugulad
magustoiduks on. Eelmisel talvel kündsid need tegelased päris korraliku
hulga maast üles ja loomulikult ei õitsenud seal siis kevad-suvel ka ühtegi
käpalist. Ilusad lilled on nad küll ja tore nende õitsemist vaadata, aga
pole nagu minu asi ka sigu hirmutamas käia ning narr oleks ka keset maalappi
kinnist tara ehitama hakata.
Kui nüüd aga sead mõne aastaga tolle käpalise populatsiooni seal nulli
viivad, kas siis jääb mu maa ikkagi igavesti piirangu alla?
Piirang iseenesest ei ole range, aga ikkagi natuke on "käed seotud" küll (ei
tohi rohtu niita enne 1.juulit, ei tohi rajada teed, telkida, autoga sõita,
lõket teha, ehitisi rajada ja midagi oli veel).
Terv,
Tarmo
Virgo Inno
news:41dd4bc3$1...@news.infonet.ee...
Kuna suure sebimise peale on jubaüksjagu 'know-how'-d tekkinud, võin seda
meeleldi jagada.
> Kui nüüd aga sead mõne aastaga tolle käpalise populatsiooni seal nulli
> viivad, kas siis jääb mu maa ikkagi igavesti piirangu alla?
Keskkonnateenistusest saadud andmetel on tegelikult olemas ka võimalus
selleks, et kaitsealasid kaitse-eeskirjaga seotud piirangutest ja
kohustustest vabastada. Selleks tuleb teha vastav taotlus koos põhjendusega
(sead pistsid käpad nahka) kohalikku KKT-sse, kes saadab mingil ajal kohale
eksperdi, kes asja üle vaatab. Seejärel võib kohalik KKT (formaalselt küll
Keskkonnaministeerium) algatada kaitse-eeskirja muutmise (või üksikobjekti
korral tühistamise) eelnõu.
Ise kipun selle variandi suhtes olema üsna skeptiline. KKT-l pole ühtegi
seadusest tulenevat kohustust maaomaniku taotluse peale midagi algatada või
kedagi kohale saata. Mingi sise-eeskiri kohustab neid küll taotlusele kuu
aja jooksul vastama, aga reaalselt sõltud ikkagi kohalike ametnike heast
tahtest. Samuti on küsitav, kas KKT üldse viitsibki ühe maaomaniku virina
peale seadusemuudatust menetlema hakata või lükkab seniks riiulisse, kui
neid juba mingi kriitilist punkti ületav mass on tekkinud. Igal juhul võtab
aga ka positiivse lahenduse korral menetlusprotsess läbi
Keskonnaministeeriumi, Keskonnateenistuse ja Riigikantselei üksjagu aega.
Lisaks - igal oral on kaks otsa. Sinu väite peale, et sead on käpalised
põske pistnud, ei pruugi KKT üldse minna seda teed, et asub piiranguid
tühistama. Kui ekspert näiteks neile väidab, et käpalised suudaksid
taastuda, kui nende looduslikud vaenlased eemaldada, võib KKT hoopis valida
selle võimaluse, et määrab sulle kaitse-eeskirjaga lisakohustusi (Jah -
kaitseala kaitse-eeskirjaga saab lisaks piirangutele ka kohustusi määrata).
Näiteks võivad nad sind kohustada nimetatud ala iga-aastaselt
kindlaksmääratud ajal niitma; seda ala sigade eest tarastama jmt. Sel juhul
satud oma taotlusega hoopis vihma käest räästa alla.
Teine variant kaitse-eeskirja tühistada, on läbi kohtusüsteemi. Selleks peab
sul eelnevalt olema tekkinud kaebeõigus. Kaebeõigust saab antud juhul
tekitada näiteks nii, et taotled KKT-lt nimetatud niidu muutmist põllumaaks.
Loomulikult nad keelduvad, viidates seal (teoreetiliselt) eksisteerivatele
käpalistele. Sina aga kaebad seejärel nad I-astme kohtusse, viidates et
kaitse-eeskirja piirangud ei vasta reaalsele olukorrale ega täida oma
eesmärki. Negatiivsed küljed sel variandil on muidugi ilmsed -
advokaaditasud (arvesta u. 1000-1500kr/h), hulk sebimist ning peessekeeratud
suhted kohaliku KKT-ga.
> Piirang iseenesest ei ole range, aga ikkagi natuke on "käed seotud" küll
> (ei tohi rohtu niita enne 1.juulit, ei tohi rajada teed, telkida, autoga
> sõita, lõket teha, ehitisi rajada ja midagi oli veel).
Halvim piirang on ikkagi see, et sa ei tohi muuta selle maa otstarvet -
niiduks peab ta jääma, meeldib see sulle või mitte. Iseenesest polegi sinu
juhtum veel kõige nukram - kujuta näiteks ennast nende maaomanike olukorda,
kellel on "õnn" omada mõnd mereäärset karjamaad, kus kaitsealune
looduskooslus saab eksisteerida vaid tänu karjatamise jätkumisele ja kus
seetõttu on omanikule kaitse-eeskirjaga määratud _kohustus_ tegeleda seal
karjapidamisega sõltumata selle tulususest või turusituatsioonist.
v
Tarmo
"Virgo Inno" <Virgo...@kustuta.see.mail.ee> wrote in message
news:crjmjs$du0$1...@kadri.ut.ee...
> "Tarmo" <toke ätt kanuu.com> wrote in message
> news:41dd4bc3$1...@news.infonet.ee...
>
> Kuna suure sebimise peale on jubaüksjagu 'know-how'-d tekkinud, võin seda
> meeleldi jagada.
:-(((
Mnjah, tegelikult ega ma väga ei nurisegi, kuna ma sinna põllumaad ja elamut
nagunii kunagi rajama ei hakka. Niitmise kohustus on niigi, aga selle
kompenseerib kenasti riik. Kohalikus KKT-s on õnneks toredad ja
vastutulelikud inimesed, kes tegid selgeks, et kui riik seab mingeid
piiranguid või kohustusi, siis peab riik vastavate piirangute ja kohustuste
ellu viimise tagamiseks ka asja kompenseerima.
Ees ongi momendil summa kindlaks määramine ja lepingu sõlmimine.
Aga jah, muus osas tuleb jah hirmsasti vaeva näha. Sai kunagi mingi avaldus
ka tehtud, et vastavad eksperdid tuleksid ja hindaksid reaalset olukorda.
Siis anti nii vihjamisi märku, et ehk lähima pooleteise aasta jooksul keegi
tuleb ja vaatab asja üle ka.
Kui nüüd aga tahaks sinna miskit suvilaköksi ehitama hakata, vat siis läheks
jamaks lahti, ehk asi oleks praktiliselt võimatu. Või siis võta metsast üks
lapp lagedaks ja tee sinna :-)
Tervitades,
tarmo